1. Millest jutt?

Kõik me teame lihtfoobiaid. Nagu näitkes ussi-, ämbliku-, kõrguse-, pimeduse- jne. foobia. Kui küsida sotsiofoobia kohta, siis enamus pole kuulnud sellest, veel vähem oskavad sellest rohkem rääkida. Ometi on sotsiofoobia all kannatavaid inimesi väga palju.
Mis on sotsiofoobia? Sotsiofoobsesse olukorda on sattunud kõik inimesed. Lihtsaim näide on esinemiskartus. Enamus inimesi pigem väldib esinemist. Kartus on selles, et me ütleme või teeme midagi, mis häbistab meid. Kui meil läheb esinemine hästi, siis järgmine kord on meil kindlust juba rohkem. Kui aga esinemine ebaõnnestub, on järgmisel esinemisel kartus veelgi suurem.
Oletame, et me ei saa esinemisest ära öelda ja peame esinema ikka ja uuesti. Kui paar esimest korda ebaõnnestusid, siis kolmandal korral kahtleme, kas me suudame üldse õnnestuda. Mida edasi seda vähem on usku ja me pigem juba enne korrutame, et me ebaõnnestume.
Tekib suletud ring. 10 korraks võib olla meil välja kujunenud kerge sotsiofoobia: me tunneme ärevust juba nädal enne esinemist. Mida lähemale esinemisele, seda rohkem langeb tuju. Mõeldes esinemisele lähevad käed märjaks, süda klopib, hingamine on kiire, me ei suuda rahuneda. Ainuke soov on esinemise vältimine. Tundub nagu läheksime surma.
Päris sotsiofoobiast ei saaks rääkida esinemiskartuse puhul, kuid see võib olla etapp sotsiofoobia väljakujunemisel.
Meie ümer on kõikjal sotsiofoobia all kannatavaid inimesi. Olete tähele pannud inimesi, kes häbelikud, ei vaata silma, punastavad sagil, kunagi ei käi pidudel, väldivad rahvarokeid kohti?
Vähemasti iga kümnes inimene võib elu jooksul sotsiofoobiat põdeda. Kurb on see, et nad ei tea, mis neil viga on. Tavaline on arvamus, et selline probleem on ainult neil.
Miks sotsiofoobia on nii vähe tuntud probleem, miks me ei kuule sotsiofoobia ravist, kui tavalisest igapäevasest asjast? Sotsiofoobiast hakati laiemalt rääkima ja seda tunnistama kui haigust ehk alles 20 aasta tagasi. Kui võtta, et sotsiofoobia võis eksisteerida alates nendest aegadest, kui inimene hakkas elama suurtes kogukondades, siis 20 aastat on selle kõrval täiesti olematu.
Siiski ei ole sotsiofoobia teadvustamine selles, kui laialdaselt seda teatakse. Sotsiofoobiat on raske uurida, sest sotsiofoobia all kannatav inimene ise ei pöördu arsti juurde. Väiksel mõtisklemisel on see ka loogiline: sotsiofoob väldib suhtlemist, eriti võõraste inimestega. Väga tugeva sotsiofoobia puhul võib seda võrrelda lõvipuuri minemisega.
Kellel on raske kujutada ette, mis olukordadega igapäevaselt sotsiofoob kokku puutub, siis mõelge enda lihtfoobiale. Kõigil on mingisugune lihtfoobia. Kuna me ise ei puutu oma lihtfoobiaga igapäevaselt kokku, siis ei pruugi midagi kohe meelde tulla. Pange enda foobia kõige hullemasse olukorda, mis te teate. Näiteks selleks võib olla kottpimeduses olla nii kitsas käigus, et saate vaevu roomata, kohati on nii kitsas, et hingata ei saa. Tekib paanika. Samalaadsetes olukordades on sotsiofoobne inimene kümneid kordi päevas.