teisipäev, 19. veebruar 2008

3. Ärevushäired: sotsiofoobia ja paanikahäire

Rääkides sotsiofoobiast on hea seletada ka pisut paanikahäirest. Võib öelda, et nede tekke alus on sama, kuid tulem on hoopis erinev. Millest sõltub, kas teil tekib sotsiofoobia või paanikahäire? Inimesed võivad olla, kas sissepoole elavad või väljapoole elavad. Introverdid ja ekstraverdid. Minu teooria kohaselt on see suuresti aluseks milline ärevushäire vorm välja kujuneb.

Paanikahäire puhul ei teki inimesel üldist sotsiaalset ebamugavust. Vatupidi on tegemist väga aktiivsete ühiskonna liikmetega. Paanikahäire tekib ootamatult ja ei ole seotud otseselt mingi kindla olukorraga. Samahästi võib paanikahäire hoog tabada kodus vaikselt istudes, kui ka tähtsal koosolekul.

Paanikahäire hoog järsk ja väga intensiivne. Positiivne, kui nii võib öelda, et paanikahäire puhul inimesed pöörduvad arsti poole, vastupidiselt sotsiofoobiale. Kurdetakse tavaliselt südamega seotud probleeme.

Kõik füüsilised tunnetused viitavadki sellele, et südamega on midagi. Paanikahäire puhul hakkab süda meeletult ja kontrollimatult kloppima ja inimene hakkab kiiresti hingeldama. Esimene kartus on, et inimene sai infarkti.

Tundub kummaline, et sotsiofoobia ja paanikahäire tekkimise skeem on sama. Paanikahäire puhul on inimene saanud üle oma hirmudest ja on olnud sotsiaalses suhtlemises edukas, kuid on jäänud järk järgult halbade olukordade kogemus, mida ta on kunstlikult surunud tahaplaanile, kuna ei ole osanud nendega tegeleda.

Nüüdseks võib olla see unustatud, kuid mitmete erinevate asjade kokkulangemisel võib olla see täindavaks tõukeks, mis aitab kaas paanikahäire väljendumisel.

Psühholoogiliste probleemide puhul, et aru saada, mille tõttu on tekkinud antud olukord, on vajalik vaadata terviklikku pilti inimese elust. Minevikku vaatamine pole eriti meeldiv, eriti kui me oleme seda püüdnud unustada. Kuid sageli seal need alged peituvad.

esmaspäev, 18. veebruar 2008

2. Õpitud käitumine

Kui ma olen rääkinud sotsiofoobiast, siis olen sattunud olukorda, kus mõtlen kuidas jõuda inimeseni: rääkida nii, et nendeni oleks lihtne jõuda. Teema on olnud huvitav ja küsimusi tekib rohkem, kui oskaks kiiresti ja lihtsalt vastata. Vestlustest on koorunud välja mõningaid ideid.

Loodus on paika pannud teatud kaitsemehhanismid, mis meil peaksid aitama elus kogemuste põhjal paremini elus edasi jõuda. Need kaitsemehhanismid võivad halbade asjade kokkulangemisel hakata meile vastu töötama.

Üheks kaitsemehhanismiks on halbade kogemuste vältimine. Linnastunud ühiskonnas on vältimine osati võimatu. Me oleme sunnitud (peame: sellest sõnast tuleb hiljem üks terve artikkel) käituma ühiskonna süsteemi põhimõtete järgi. Lihtne skeem oleks: lasteaed-> kool-> töökoht-> pereelu.

Iseenest ei ole sellel, et ühiskond töötab teatud põhimõtetel midagi halba. Kuid teatud olukordade vältimine on suht võimatu. Koolivägivallast on olnud eestis päris palju juttu. Kui nüüd võtta, et vägavalla alla sattunud lapse loogiline käitumine on halva olukorra vältimine (looduses loomulik käitumine), siis ei anna ühiskond selleks võmalust.

Kui laps ei otsi abi mujalt, on kaks võimalikku käitumist. Laps astub vastu ja suudab ennast kehtestada: lapsele on see kogemus ebameeldiv, aga seda kompenseerib toimetulek olukorraga. Laps lepib olukorraga: kogemus on halb ja see jääb mõjutama märgatavalt kauemaks.

Võib siinkohal rääkida, et halvad kogemused on vajalikud arenemiseks. Nii see tõesti on selle piirini, kuni negatiivsed kogemused ei hakka piirama arengut.

Sotsiofoobia väljenduseks on kehalised reaktsioonid. Millest see tuleneb? Tegu on pikaajalise õpitud käitumisega. Järjepidevad halvasti lõppenud avalikud/sotsioaalsed olukorrad on järk järgult meie kehale õpetanud, et me neid olukordi väldiks.

Kuna meil ei ole valikut, siis lepime olukorraga ja püüame saada hakkama. Sotsiofoobia kujuneb välja pika ajaga. Me võime hakkama saada stressi ja ebamugavusega pikka aega. Nii võib tulla sotsiofoobia väljakujunemine ootamatult. Ja me ei saa aru, mis toimub.

kolmapäev, 30. jaanuar 2008

1. Millest jutt?

Kõik me teame lihtfoobiaid. Nagu näitkes ussi-, ämbliku-, kõrguse-, pimeduse- jne. foobia. Kui küsida sotsiofoobia kohta, siis enamus pole kuulnud sellest, veel vähem oskavad sellest rohkem rääkida. Ometi on sotsiofoobia all kannatavaid inimesi väga palju.
Mis on sotsiofoobia? Sotsiofoobsesse olukorda on sattunud kõik inimesed. Lihtsaim näide on esinemiskartus. Enamus inimesi pigem väldib esinemist. Kartus on selles, et me ütleme või teeme midagi, mis häbistab meid. Kui meil läheb esinemine hästi, siis järgmine kord on meil kindlust juba rohkem. Kui aga esinemine ebaõnnestub, on järgmisel esinemisel kartus veelgi suurem.
Oletame, et me ei saa esinemisest ära öelda ja peame esinema ikka ja uuesti. Kui paar esimest korda ebaõnnestusid, siis kolmandal korral kahtleme, kas me suudame üldse õnnestuda. Mida edasi seda vähem on usku ja me pigem juba enne korrutame, et me ebaõnnestume.
Tekib suletud ring. 10 korraks võib olla meil välja kujunenud kerge sotsiofoobia: me tunneme ärevust juba nädal enne esinemist. Mida lähemale esinemisele, seda rohkem langeb tuju. Mõeldes esinemisele lähevad käed märjaks, süda klopib, hingamine on kiire, me ei suuda rahuneda. Ainuke soov on esinemise vältimine. Tundub nagu läheksime surma.
Päris sotsiofoobiast ei saaks rääkida esinemiskartuse puhul, kuid see võib olla etapp sotsiofoobia väljakujunemisel.
Meie ümer on kõikjal sotsiofoobia all kannatavaid inimesi. Olete tähele pannud inimesi, kes häbelikud, ei vaata silma, punastavad sagil, kunagi ei käi pidudel, väldivad rahvarokeid kohti?
Vähemasti iga kümnes inimene võib elu jooksul sotsiofoobiat põdeda. Kurb on see, et nad ei tea, mis neil viga on. Tavaline on arvamus, et selline probleem on ainult neil.
Miks sotsiofoobia on nii vähe tuntud probleem, miks me ei kuule sotsiofoobia ravist, kui tavalisest igapäevasest asjast? Sotsiofoobiast hakati laiemalt rääkima ja seda tunnistama kui haigust ehk alles 20 aasta tagasi. Kui võtta, et sotsiofoobia võis eksisteerida alates nendest aegadest, kui inimene hakkas elama suurtes kogukondades, siis 20 aastat on selle kõrval täiesti olematu.
Siiski ei ole sotsiofoobia teadvustamine selles, kui laialdaselt seda teatakse. Sotsiofoobiat on raske uurida, sest sotsiofoobia all kannatav inimene ise ei pöördu arsti juurde. Väiksel mõtisklemisel on see ka loogiline: sotsiofoob väldib suhtlemist, eriti võõraste inimestega. Väga tugeva sotsiofoobia puhul võib seda võrrelda lõvipuuri minemisega.
Kellel on raske kujutada ette, mis olukordadega igapäevaselt sotsiofoob kokku puutub, siis mõelge enda lihtfoobiale. Kõigil on mingisugune lihtfoobia. Kuna me ise ei puutu oma lihtfoobiaga igapäevaselt kokku, siis ei pruugi midagi kohe meelde tulla. Pange enda foobia kõige hullemasse olukorda, mis te teate. Näiteks selleks võib olla kottpimeduses olla nii kitsas käigus, et saate vaevu roomata, kohati on nii kitsas, et hingata ei saa. Tekib paanika. Samalaadsetes olukordades on sotsiofoobne inimene kümneid kordi päevas.